Nagu te teate, siis nii palju kui mul meelde tuleb ja kätte satub, panen ma Marile riidest mähkmeid alla. Kunagi ammu-ammu, kui Mari alles sündis, testisin ma Hipsikuid ja pean tunnistama, et ei jäänud eriti rahule. Mis siis, et laps pissis siis vähe, lekkisid need kuidagi ja no ei olnud nii mõnusad kasutada.
Nüüd sain võimalusi uusi Hipsikuid kasutada ja minu arvamus nendest on 100% muutunud. Nad ei leki absoluutselt, neid on mega mugav kasutada. Olenevalt sellest, kas kasutad neid öösel või päeval, saad ise valida, mitu sisu sisse paned ja eriti lahedad puhastamislapid, mis tulevad juba nagu kõik Hipsikud grippkotis, mis tähendab seda, et niiskeid salfakaid ei pea kasutama ka külas olles, sest tasub sul ainult kodus need lapikesed niiskeks teha ja vaakumkotti panna, vajadusel kasutada ja siis teise hermeetilisse kotti tagasi susata.
Eriti lahe on see, et need on one size, ehk siis saab neid kasutada päris beebist kuni väikelapseeani. Vastsündinule on need ehk liiga suured, aga kuna mul pole vastsündinut, siis ma seda öelda ei tea. Mäletan lihtsalt, et Marile olid kõik asjad vastsündinuna suured 
Ma annaksin neile hindeks lausa 9/10st. 10 punkti annaksin ma Hipsikule siis, kui nad teeksid taskumähkme, kus sisu on nn mähkme tagumise osa küljes kinni ja käib nagu taskusse selle ümbruse küljes. See oleks selle poolest mugavam, et siis sisu ja mähe ei eraldu ja kasutad alati õiget sisu.
Titamähkmete ajalugu ulatub sajandite taha. Lapsepissi kinni püüdmiseks on tarvitatud sammalt (põhjarahvaste juures), villa (kõrberahvastel), muuseumis on näha olnud koguni erineva kujuga puust ja luust torukesi, mis hobuse küljes kõlkuva hälli põhjast välja ulatusid – ei tohtinud ju kuumas kliimas tekkida bakteritele soodsat pinnast. Niikaua kui lapsed pissivad, mõeldakse välja ka viise nende puhta ja kuivana hoidmiseks. Meie mail võeti pärast kuivi õlgesid tarvitusele õhukesest peetud linasest riidest (vana sängilina) pehmed mähkmed. Loe edasi →
Last ei ole mõtet raamatu järgi kasvatada. Teate miks? Sest raamat teab kõike, kuid ta ainult õpetab. Aga ema nii õpetab kui õpib. Ema õpib oma lapselt.
Mis on ühist raamatul ja ühekordsel mähkmel? Kas neil saab üldse midagi ühist olla?
Saab. Sarnasus on selles, et mõlemad võimaldavad kõrvale hiilida oma kogemuse kaudu õppimisest, ise kogemisest. Raamat räägib teiste inimeste üldistatud kogemustest, mähe kogub mitu pissi ühte pepu puhastamise kogemusse. Raamat annab võimaluse mugavalt seigelda ükskõik kui rasketel radadel, ühekordne mähe hoiab ära ebamugava märjaksolemise ja tüütu püksivahetuse.
Korduvkasutatavad mähkmed õpetavad titale ja emmele isikliku kogemuse kaudu rohkem maailmade ja suhete kohta kui ühekordsed mähkmed ja raamatud.
Vastsündinu kogemustemaailm on teistsugune kui meil. Selles on tallel veel väga vähe sündmusi, seoseid nende vahel tuleb alles luua ning iga uus kogemus on esimene omataoliste hulgas. Uued tajud, elamused ning seisundid peavad hakkama otsima oma kohta ja tähendust. Näiteks soe ja märg on hoopis teistsugune elamus kui külm ja märg. Kuiv olemine ehk ei äratagi tähelepanu, külm ja märg aga tekitab ebamugavust. Igal kogemusel on oma tundetoon, mis laseb selle liigitada näiteks meeldivaks või ebameeldivaks, soojaks või külmaks, pehmeks või kõvaks, ja millega koos leiab kogemus endale koha mälumaastikul, kus esialgu on sündmuste jäljed küll üsna hajali.
Vastsündinu hakkab järk-järgult avastama ümbrust ja ka seda, mis on tema sees. Esialgu tal ei olegi ettekujutust, et neil on vahet ja ta ei saa aru oma vajadustest. Ta keha oskab küll instinktiivselt väljendada tugevat tunnet näiteks nutu, liigutuste ja üldise oleku abil. Aga alati sõltub ta ema tähelepanelikkusest, tundlikkusest ja taibust, kes peaks suutma ära aimata, mida laps vajab. Ema võimalikult asjakohane reageerimine ja hoolitsus õpetavad ka lapsele tema vajadusi ise ära tundma.
Kui ema ja imiku vaheline suhe on piisavalt vahetu ja spontaanne, kui ema suudab reageerida spontaanselt lapse ükskõik millistele eneseväljendustele, siis on nendevaheline mõistmine ladusam. Loe edasi →
Minu esimese tütre Miia pepu näis ühekordsetes mähkmetes küll kuiv, kuid tekkinud punetust erinevate mähkmebrändidega šongleerimine kuidagi ei ravinud. Pepupunetuse korral oli abiks küll tõhus beebikreem, kuid milleks tegeleda tagajärgede likvideerimisega, kui on võimalik neid ennetada? Teise tütre Emma sünni järel otsustasin emigreeruda riidemähkmete maailma.
Enamik tänapäevaseid ühekordseid mähkmeid uhkeldab oma geelise koostisega. Geel lukustab endasse mitu pissilaari, hoides teoreetiliselt lapse pepu kuiva ja tervena. Minu isiklik kogemus aga näitas, et geelidega tuunitud superimavad mähkmed on loodud pigem lapsevanema mugavusele kui lapse heaolule mõeldes.
Lapse tervise seisukohalt tuleks ka kilest mähkmeid vahetada sama tihti, aga kilemähkmetega on kiusatus üle aja minna märksa suurem. Pealegi, iga pissisortsu järel ühekordseid mähkmeid vahetama kukkuda ei näi just kõige ökonoomsen ja ökoloogilisem. Tean-tean! Nii õigustasin kunagi ennast ka mina.
„Mähe ei ole uriini reservuaar,“ ütleb lastearst Anne-Kristi Uuli, kes soovitab mähkmeid võimalikult sageli vahetada, sest uriinis tekivad bakteriaalsed muutusprotsessid, mille tulemuseks on põletikuliselt punane ja sügelev nahk ning rahutu laps.
Kui ma esimesed paar kuud ühekordsete mähkmete võõrutusnähtude all veel kannatasin – st mossitasin iga kord, kui avastasin, et mähe on märg, kuigi ma alles tund aega tagasi seda vahetasin –, siis hoidiski mind ühekordse mähkme sõltuvusse tagasi langemast vaid teadmine, et mu lapse uued mähkmed on tehtud 100% looduslikust puuvillast, mis hoiab mähkmes optimaalset niiskustaset ja temperatuuri. Selles puuduvad ka keemilised komponendid, mille mõju pärast muretseda.
Kuna riidemähkmetega optimaalset mähkme alloleku aega ületada ei saa, sest vastasel juhul võivad lapse riided märjaks saada, muutusin iga päevaga ka tähelepanelikumaks emaks, kuni ühtäkki avastasin, et mähkmevahetus polegi lihtsalt üks nüri protseduur, vaid tore võimalus oma lapsega hullata ja suhelda. Loe edasi →
Kui sündis Hipsiku mähkme idee – oli esimene turunduslik väljakutse valida tootele müügiargument. Miks me seda teeme? Ja miks inimesed peaks sellist toodet vajama? On see…
1) Naturaalsed materjalid – mõnus ja allergiavaba mähe
2) Korduvkasutus – ökoloogiline jalajäg, rahaline võit, jubedad prügisaared jne
3) Õhuvann – kõige hingavam vettpidav mähkmesari. Turgutav mikrokeskkond
Kuid kui me zoomisime kaugemale, et vaadata üldpilti – leidsime, et maailmast on kadumas üks asi: Naturaalne arengukeskkond ja sellest tulenevad eelised – looduse jõud. Esimesteks tootenimedeks said Tervisemähe, Potitreeningu püks ja Õhuvannipüks. Prototüüpidena olid nende viimaste nimedeks Vallatu ja Ulakas, mida osad kasutavad seni.
Mis me aga kohe märkasime oli, et toodet nimega “potitreeningu püks” osteti ainult suuruseid alates 6. kuust. Tuli välja, et kõik teavad, et potitreening on tegevus, mida tuleb alustada alates sellest, kui laps suudab istuda ehk u. 6. kuust. Sellest alates tuleb hakata teda panema potile. Ja sealt siis ka loogiline järeldus.
Me ei olnud sellega nous.
Õppisime ja muutsime Hipsiku sarja ja täna räägingi teile potitreeningust kui tagajärjest. Tagajärg vaimse arusaama ja füüsilise võimekuse mingi taseme saavutamisest. Loe edasi →
Koduigatsus on iidne nähtus, mida mainiti juba Homerose Odüsseias ning Vanas Testamendis. Kreeka füüsik Hippocrates uskus, et koduigatsust tekitab musta sapi üleküllus veres. 17. sajandi Šveitsi raviarst Johannes Hofer oli aga veendunud, et põhjuseks on uue keskkonna mõju inimorganismile; nimelt liigub elujõud impulssidena läbi närvikiudude, mis taasloovad kodukohaga seonduvad tunded. Tänapäeval on aga koduigatsuse põhjustest ning sellest, kuidas seda ennetada ja ravida, juba palju parem arusaam. Loe edasi →
Lapse isiksuse areng sõltub oluliselt sellest, kuivõrd turvaliselt on laps saanud kiinduda temale olulistesse täiskasvanutesse
Kasvatuskeskkonnast rääkides ei saa silmas pidada vaid kodu, sest mõjutuspiirkonda kuulub ka kõik muu, mis last igapäevaselt ümbritseb—kodust väljapoole jäävad mänguväljakud; erinevad inimesed, kellega laps kohtub; olukorrad, mida laps läbi elab. Loe edasi →
25-aastane Maris ja 28-aastane Andres on olnud enda vastsündinud tütrekesega kodus kaks nädalat. Päevad mööduvad tillukest kaunitari söötes ja hellitades. Kiindumussuhe on saanud imelise alguse ja kõik vastab ettekujutatud ideaalidele. Ometi lasub pere kohal murepilv – lapse öised tühjast kõhust tulenevad ärkamised on röövinud une nii emalt kui isalt. Maris pakub välja lapse öösiti abieluvoodisse magamavõtmise, Andres peab aga õigemaks, et laps magab oma voodis. Lapse abieluvoodisse võtmisel on omad plussid ja miinused. Mis on aga lapsele parim variant?
Ema tähtsuse üle lapse elus pole kunagi kaheldud. Tänapäeval on aga ühiskondlikud tavad nii palju muutunud, et mõlema vanema, nii ema kui isa, rollid on moondunud. Üksikemad ja ka üksikisad on üha sagenevam nähtus.
Esimestel elukuudel saab lapsest ema osa. Ema ja tema rind on lapse kogemust mööda osa maailmakõiksusest, milles ta ise elab. Ema inimlikkus ehk see, et ema ei ole täiuslik olend, sest ta ei suuda täiel määral ja koheselt täita lapse kõiki vajadusi, kujuneb lähtekohaks lapse eneseteadvustamisele. Ema tõlgendab beebile maailma põhitõdesid: nälga kustutab söömine, ebamugavusele järgneb mugavus, külma asendab soe, parem on lõdvestuda kui pinges olla. Need on kogemused, mis viivad lapse tema esimesse elujärku.
Nähtus „ema“ on lapsele niivõrd tähtis, et iga laps peab seda kogema, olgu see siis bioloogiline ema või mitte. Ema tingimusteta armastus ja kohalolek tagab lapsele turvatunde kogu eluks.
„Laste kasvatamine on midagi enamat kui nende tervise eest hoolitsemine ja koduste õppetükkide juures aitamine. Vanematena vastutame ka kasvava lapse moraalse kasvatuse eest ja see on juba märksa keerukam“ (Houghton, 2000, 13).
Enamasti võetakse lasteaeaia sõimerühma lapsi, kes oskavad iseseisvalt käia, süüa ning potil käia. Kuidas aga aidata laps võimalikult ruttu ja valutult mähkmetest välja? Ja millal? Idamaades tehakse potitreeninguga algust juba enne kuuendat elukuud, ehk aega, millal laps muutub liikuvaks. Kindlasti ei ole aga olemas ideaalset mudelit, mis igale lapsele sobiks, kuid kindlasti tuleb potitreeningu perioodil olla lapse vajaduste suhtes eriti hoolas ja arvestav. Kuid algust võiks teha proovida enne teist eluaastat. Loe edasi →
Sünnist kuni kahe aastaseks saamiseni leiab aset kiire füüsiline ja vaimne kasv. Perekond paneb aga esimestel eluaastatel lapse arenemisele ja haridusele kõige tähtsama aluse. Kodune kasvukeskkond on lapse arengu seisukohalt väga oluline, kuna lapse esimestel eluaastatel saadud kogemused määravad paljuski ära lapse intellekti taseme, lapse usalduse vanemate ja teiste inimeste vastu, tema sotsiaalse- ja isiksusliku arengu. Loe edasi →
Mähkmekasutuse juures võib üsna tihti kohata väärarvamusi – usutakse, et senikaua kuni mähe tundub lapse jalas kuiv võib selle jätta lapsele jalga. Tegelikult aga mitte. Eriti sündides on lapse nahk õrn ja ebaküps, ning vajab erilist hoolt ning tähelepanu.
Mähkmedermatiit ehk mähkmehaudumus on üsna sagedane mureallikas beebide esimesel eluaastal. Selle tunnuseks on põletikuline, punane ja sügelev nahk, mis muudab lapse rahutuks. Punane võib olla terve mähkmetega kaetud ala. Loe edasi →
Kuigi võib päris kindlalt öelda, et kõikide laste arengutempo on erinev ning kirjanduses välja toodud materjal kirjeldab vaid üleüldist, keskmist laste arengut, võib aga siiski vajalikuks pidada laste motoorse arengu jälgimist. Motoorne areng hõlmab endast nii keha kontrolli, lihaste kordinatsiooni, peenmotoorikat, ruumitunnetust, dünaamilist liikumist jne. Oluline on see, kuna motoorika on vaimsele arengule stimulaatoriks. Iga motoorse oskuse omandamisel õpib laps tunnetama rohkem oma keha- selle abil uut infot saama, mis on seotud aga närvisüsteemi arenguga. Motoorse arengu pidurdumisel võivad esineda ka keele ja kõne raskused. Loe edasi →
Mallukas “Uued Hipsikud!”
November 30, 2016
Kauksi Ülle “Hipsikud – uus põlvkond”
Jaanuar 18, 2015
Tiiu Arro “Mähkmeis elab iseloom”
Veebruar 24, 2014
Aive Herja “Eksperiment Hipsikutega”
Mai 5, 2013
Potitreening kui tagajärg
Märts 11, 2013
Viimati kommenteeritud