Kasvatada hoolivaid ja häid lapsi – aga kuidas?

„Laste kasvatamine on midagi enamat kui nende tervise eest hoolitsemine ja koduste õppetükkide juures aitamine. Vanematena vastutame ka kasvava lapse moraalse kasvatuse eest ja see on juba märksa keerukam“ (Houghton, 2000, 13).

Kõigile lastele on sünnist saadik kaasa antud temale omane iseloom, olemus. Neil kõigil on kaasas oma geneetline pärand, mis mõjutab beebi edaspidist arengut – tema füüsilist väljanägemist, kehalisi tugevusi ning nõrkuseid, allergilisust ja tema isiksust. Geenid mõjutavad näiteks kui sotsiaalne, ärrituv või rahumeelne on laps. Kuigi palju on ette määratud saab isiksuslikku kasvu muuta kohtlemise ja kasvukeskkonnaga, milles laps areneb. Samas tuleks meeles pidada, et vastsündinul puudub veel moraalne loomus – nimelt nõuab moraalsus teadlikku valiku tegemist ja oma käitmise suunamist. Head või siis „õiget“ käitumist tuleb õppida. Vastsündinu vaimsed võimed aga ei ole veel nii arenenud, et teha vahet „heal“ ja „halval“, „õigel“ ning „valel“ käitumisel. „Hiljutised uurimused näitavad, et kui vanemad on tundlikud ja rahuldavad kiiresti oma lapse vajadused, siis on imik rahulik ja rõõmus ning nutab palju vähem kui need imikud, kelle vanemad temast välja ei tee. /—/ Tegelikult on praeguseks teada, et kõige tähtsam eeldus lapse kasvamisel korralikuks kodanikuks on see, et teda armastatakse kogu südamest“ (Houghton, 2000, 17).

Toetamaks tital kasvada teistest hoolivaks täiskasvanuks saab aidata lapsel esimestest elupäevadest alates. Lastele on sünnista saadik kaasa antud suhtlemisoskus, mis aitab neil luua kontakti ja köita inimeste tähelepanu, kes nende lähedusse satuvad. Kuid lapse julgustamiseks saab siiski teha palju. Oluline on panna tähele ja vastata lapsele kui ta üritab ümbritsevaga suhtlemiseks kontakti luua, näiteks naeratades, häälitsedes või käega viibates.  Tita tunneb rõõmu õnnestunud kontakti loomise katsest ning muutub nii iga korraga seltsivamaks ja tunneb interaktsioonis olemisest veel enam naudingut (samas, 2000).

Voodis lamadena tunneb imik külma ja nälga, ennast üksiku, abitu ja hirmununa, ning võib seetõttu valjuhäälselt karjuma hakata – kindlasti tuleb last trööstida ja reageerida tema nutule. Mõningad vanemad võivad olukorda väärit  mõista ja näha olukorda kui võimuvõitlust enda ning lapse vahel – kumb jääb peale. Tegelikult pole laps veel nii keerulisteks mõttekäikudeks võimeline ning tunneb ennast tõsimeeli üksiku ja abituna. Lapsel puudub oskus keeleliselt veel väjendada, mistõttu teeb ta seda läbi nutu. Imiku tähelepanuta jätmine ei sunni teda vaikima, vaid kasvatab vanemates isekust ning teistes lastes suhtumist, et kannatanu võibki lohutuseta jätta. Lapsed, kelle suhtlemiskatseid ja nuttu ignoreritakse ei õpi kuidas katsed teistele inimestele läheneda võivad anda meeldivaid tulemusi. „Unarussejäetud lapsed, kellest ei hoolita, lamavad passiivselt voodis – mitte selle pärast, et nad on hästi kasvatatud, vaid sel põhjusel, et nad on loobunud üritamast. Kui imikule ei anta võimalust kogeda, mida tähendab olla armastatud, siis on tal hiljem raske sõpru leida ning ta ei suuda end tunda kogukonna liikmena“ (Houghton, 2000, 27).

Usaldus, soojus ja turvaline vanema-lapse vaheline suhe on olulised alustalad hoolima õppimiseks. Varajases lapseeas kogetud vägivald (ka tähelepanu mitte saamine) püstitab aga suurima barjääri lapse ette, kasvamaks empaatiliseks ning hoolivaks. Ilma hoolivate suheteta võivad keskmisesse lapseikka jõudnud muutuda välise suhteks ükskõikseks ning rõõmutuks, kuna olemata tugevates ja hoolivates suhetes ei saa inimene turvatunde ja kuuluvustunde osliseks. Kaob ära usaldus teiste vastu ja ka motivatsioon teistest hoolida. Eriti oluline on aga täiskasvanute eeskuju. Tasub mõelda selle üle, et oma käitumisega viljeleme me samas ka oma väärtushinanguid, ning mõjutame nii ka tugevalt vastuvõtlikuid lapsi. Noores lapseeas omandatakse eriti kergesti ümbritsevate inimeste käitumismudelid, ning võetakse need ka oma käitumisrepertuaari. Tähtis on seejuures aga ka lastele endile näidata, et hooliv käitumine on perekonnas väärtustatud ja tema enda poolt oodatud. Lapse jaoks on äärmiselt keeruline aimduse alusel aru saada, mida ta täpselt tegema peaks. Just seetõttu tuleb olla selgesõnaline ka hooliva käitumise kinnistamist tahtes. Hea oleks ka lapsi ennast kaasata tegevustesse, mille puhul oleks võimalik näha kuidas hoolivust välja näidatakse ning kuidas see inimsuhete kvaliteeti tõstab. Selliseid kogemusi pakuvad näiteks: perekonda kokkuliitvad tegevused, nagu näiteks erinevad pidustused ja rituaalid, kus teinetest aidatakse ja koostööd tehakse; vanema-lapse tegevused kus saab koos meeldivalt aega veeta, tugevdamaks omavahelisi suhteid; perekondlikud ühisüritused, mille raames tehakse midagi head kogukonna heaks; tutvumine erineva kirjandusega – see aitab arendada lapse keeleoskust ja nii ka eneseväljendust; viibimisvõimalused keskkonnas, kus on turvaline ja hea olla; võimalused osaleda tegevustes kus laps saab olla abistaja ja toetaja; vanemate koolitamine ja ideede andmine teemal, kuidas toetada lapses hooliva käitumise omandamist (Swick 2005a; Swick 2005b).

Olles hooliv, tugevdab igaüks inimsuhteid teistega. Nii tagame selle, et meie juures on inimesed, kes on meie alati toeks ning kes ka meist endist hoolivad. Ka perekonnas, kus tuntakse huvi üksteise elude vastu ja hoitakse kokku ning hoolitakse teineteisest on vähem ebakõlasid. Uuringud on näidanud ka seda, et perekonnad, kus lapsi julgustatakse olema teiste vastu hoolivamad ongi lapsed empaatilisemad, valitseb suurem on kuuluvus- ja heaolutunne. Sellistes peredes on väiksem tõenäosus, et ollakse teineteise vastu vägivaldsed või kuritahtlikud. Ka lapsed, kes sellises keskkonnast tulevad on abivalmimad, soojemad, vastutulelikumad – hoolivamad. Sedasi on aga võimalik tõsta kogu kogukonna elukvaliteeti ning heaolutunnet (Swick 2005a; Swick 2005b).

Inimesed on loodud elama kogukonnas, mis omakorda aga nõuab, et omandaksime selles eksisteerimiseks vajalikud käitumisviisid. See võib aga tähendada, et peame maha suruma oma isiklikud vajadused ja tegema hoopis seda, mis on parim teiste jaoks. Ka imikud tulevad siia ilma vajadusega luua suhteid ning olla kontaktis teistega. See soov jääb suuremal või vähemal määral kestma meiega elu lõpuni. Et see soov ja vajadus olla hooliv jääks püsima, tuleks selle arengut perekonna poolt julgustada. Moraalne laps vajab ennekõike palju armastust ja hoolivust, kuna vanemate väärtused, eeskuju ning arvamused muutuvad lapsele vaid siis oluliseks, kui on tekkinud tugev kiindumustunne oma lähedastega. Enamasti tekib selline tugev kiindumustunne esimestel eluaastatel just ema vastu, mistõttu  lasub tihtipeale just neil kõige suurem vastutus ja võim lapse moraalse arengu osas (Houghton, 2000). Tajudes hoolivust ja empaatiat omandab laps ka ise need oskused. Empaatia vähesus inimestes loob aga eeldused julmuseks ja vägivallaks.  Lisaks sellele kujuneb hoolivast keskkonnast pärineval indiviidil terve minapilt, mis omakord soodustab positiivset ja sooja suhtlust teistega. Hoolivus aitab meil luua ka maailmapilti mille kohaselt väärtustab laps teisi ja ei kiida heaks vägivaldset teiste kohtlemist (Swick 2005a; Swick 2005b).

Kasutatud kirjandus:

Houghton, B. (2000). Hea laps: kuidas sisendada lapsesse arusaamist heast ja kurjast. Tallinn: Varrak

Swick, K. (2005). Preventing Violence through Empathy Development in Families. Early Childhood Education Journal, Vol. 33, No. I, 53-59

Swick, K. (2005). Promoting Caring in Children and Families as Prevention of Violence Strategy. Early Childhood Education Journal, Vol. 32, No. 5, 341-346