Motoorika areng

Kuigi võib päris kindlalt öelda, et kõikide laste arengutempo on erinev ning kirjanduses välja toodud materjal kirjeldab vaid üleüldist, keskmist laste arengut, võib aga siiski vajalikuks pidada laste motoorse arengu jälgimist. Motoorne areng hõlmab endast nii keha kontrolli, lihaste kordinatsiooni, peenmotoorikat, ruumitunnetust, dünaamilist liikumist jne. Oluline on see, kuna motoorika on vaimsele arengule stimulaatoriks. Iga motoorse oskuse omandamisel õpib laps tunnetama rohkem oma keha- selle abil uut infot saama, mis on seotud aga närvisüsteemi arenguga.  Motoorse arengu pidurdumisel võivad esineda ka keele ja kõne raskused. Eriti oluline on toetada lapse motoorset arengut lapse kõne arengu sensitiivsel perioodil ehk vanuses üks ja pool kuni kolm aastat. Vastasel juhul võib see pärssida lapse üldist hilisemat arengut (üldine ebaküps närvisüsteemi areng, lõdvas jäsemes esineb tõmblusi,lihasepinged, halb peen- ja üldmotoorne areng).

Oma teisel eluaastal võiks laps hakata suutma üksinda seista ja kõndida ning seejuures omada head kordinatsiooni. Ta võiks suuta lühidalt kükitada, kõndida tagurpidi, kõnidia külg ees, seista paremal ja vasakul jalal toetusega ning kõndida trepist alla toetusega. Laps võiks osata vista palli, hoida pliiatsit kinni keskelt, ning kasutada kätt paberi ühe koha peal hoidmiseks. Vaikselt võiks hakata kujunema ka käelisus – kindla käe kasutamine tegevuste sooritamisel. Laps võiks osata panna väikeseid asju üksteise otsa ja sisse. Kirjanduses on välja toodud, et Eesti emad on oma laste vastu küll väga hoolivad, aga võrreldes näiteks Ameerika emadega julgustavad lapsi vähem, kartes et laps teeb endale haiget. Seeläbi piirataksegi oma lapsi rohkem ning laste areng on seetõttu mõnes suhtes aglasem.

Motoorika arenenise seisukohalt on oluline lapsega palju mängida ja julgusta teda iseseisvalt maailma avastama. Võimalusi on selleks on mitmeid. Näiteks panna beebi kõhuli mänguvaibale, nii tugenevad lapse selja ja kaelalihased. Juhul, kui laps aga mängib selili , võik mänguasju panna tema käeulatusest kaugemale, et laps peaks ennast pöörama ja sirutama mänguasja haaramiseks. Oluline on stimuleerida last olema aktiivne. Kui laps hakkab juba liikuma on hea kui tal on kindel ja sile jalgealune ja ümberingi oleks mööblit, millest saaks edasi liikumiseks kinni haarata. Seejuures oleks oluline kontrollita, et mööbel on kindlalt seina küljes kinni, ega ohustaks last. Väikelastele meeldib väga vaadata ennast peeglist, mis omakorda motiveerib last liikuma. Võimalikult palju võiks aega veeta õues ronides, uurides ja joostes. Lapsele võik pakkuda erinevat heli ja teksturiga kergeid mänguasju, mis mahuvad kätte, kuid mis oleksid piisavalt suured, et laps ei suudaks neid alla neelata.

Kindlasti tuleks meeles pidada, et laste arengutempo on erinev ja areng ei tulene mitte kindlast vanusest, vaid paljudest muudest tegurites ning oleneb väga palju konkreetsest lapsest. Siiski on mure korral alati võimalik pöörduda pediaatri või ämmaemanda poole pöörduda, kes oskab kindasti kõige paremat nõu anda.