Minu esimese tütre Miia pepu näis ühekordsetes mähkmetes küll kuiv, kuid tekkinud punetust erinevate mähkmebrändidega šongleerimine kuidagi ei ravinud. Pepupunetuse korral oli abiks küll tõhus beebikreem, kuid milleks tegeleda tagajärgede likvideerimisega, kui on võimalik neid ennetada? Teise tütre Emma sünni järel otsustasin emigreeruda riidemähkmete maailma.
Enamik tänapäevaseid ühekordseid mähkmeid uhkeldab oma geelise koostisega. Geel lukustab endasse mitu pissilaari, hoides teoreetiliselt lapse pepu kuiva ja tervena. Minu isiklik kogemus aga näitas, et geelidega tuunitud superimavad mähkmed on loodud pigem lapsevanema mugavusele kui lapse heaolule mõeldes.
Lapse tervise seisukohalt tuleks ka kilest mähkmeid vahetada sama tihti, aga kilemähkmetega on kiusatus üle aja minna märksa suurem. Pealegi, iga pissisortsu järel ühekordseid mähkmeid vahetama kukkuda ei näi just kõige ökonoomsen ja ökoloogilisem. Tean-tean! Nii õigustasin kunagi ennast ka mina.
„Mähe ei ole uriini reservuaar,“ ütleb lastearst Anne-Kristi Uuli, kes soovitab mähkmeid võimalikult sageli vahetada, sest uriinis tekivad bakteriaalsed muutusprotsessid, mille tulemuseks on põletikuliselt punane ja sügelev nahk ning rahutu laps.
Kui ma esimesed paar kuud ühekordsete mähkmete võõrutusnähtude all veel kannatasin – st mossitasin iga kord, kui avastasin, et mähe on märg, kuigi ma alles tund aega tagasi seda vahetasin –, siis hoidiski mind ühekordse mähkme sõltuvusse tagasi langemast vaid teadmine, et mu lapse uued mähkmed on tehtud 100% looduslikust puuvillast, mis hoiab mähkmes optimaalset niiskustaset ja temperatuuri. Selles puuduvad ka keemilised komponendid, mille mõju pärast muretseda.
Kuna riidemähkmetega optimaalset mähkme alloleku aega ületada ei saa, sest vastasel juhul võivad lapse riided märjaks saada, muutusin iga päevaga ka tähelepanelikumaks emaks, kuni ühtäkki avastasin, et mähkmevahetus polegi lihtsalt üks nüri protseduur, vaid tore võimalus oma lapsega hullata ja suhelda.
Oli see tänu mähkme pesuskäigu staažiga proportsionaalselt tõusnud imavusvõimele või minu kiirele reageerimisele, igaljuhul ei saanud beebi Emma riided enam märjaks ja pepukreemipotsik, mis mind ühekordseid mähkmeid vahetades alati saatis, enam vaja ei läinud. Naerukilked meie elamises kasvasid!
Paratamatult eeldab riidest mähkmete pesemine suuremat kokkupuudet kakandusega. Ühekordsete mähkmete kasutajast emme jaoks, kes on harjunud rullima mähkme kogu selles sisalduva kraamiga kokku ja selle prügikasti heitma.
Sellega, et riidemähkmemajandus kilemähkmemajandusest natuke aeganõudvam üritus on, olin juba eos arvestanud. Kasutatud riidemähkmetelt tuleb krõpsud kinnitada, suurem kraam välja loputada, mähe tagurpidi keerata, ja pesumasinasse visata.
Samas eksivad need, kes usuvad, et riidest mähkmete kasutamine eeldab tihedamat pesupesemist. Mähkmeeas laps määrib nagunii iga päev ära hunniku riidekraami – küll piima pursates, ilastades ja pudru lennutades, mistõttu tuleb nagunii vähemalt üle päeva pesu pesta. Veekulu kasvab mitte riidemähkmete, vaid pigem ikka perekasvu kasuks otsustades.
Ühekordseid mähkmeid on riidemähkmetest mugavam ja ajasäästlikum kasutada, kuid kas me tahame endale tunnistada selle mugavuse tegelikku hinda? Statistika kõneleb, et ühele lapsele kulub aastas keskmiselt 3000 mähet ja ühekordsete mähkmetega tekib aastas 90 korda rohkem prügi kui pestavate riidemähkmetega (vastavalt 360 kg ja 4 kg).
Seepärast ongi ühekordsetest mähkmetest minu majapidamises saanud SOS-mähkmed, mis on oma ülivõimetega asendamatud ja tänuväärsed kaaslased öösiti ja pikematel väljasõitudel. Muul ajal kasutan ainult korduvkasutatavaid riidemähkmeid, sest lisaks kõigele eelpool mainitule kardan ma elada teadmisega, et mu laps jääb vanaks ja muutub mullaks enne, kui tema titeeas plastikusse pakitud kaka.
Järeldused:
Mallukas “Uued Hipsikud!”
November 30, 2016
Kauksi Ülle “Hipsikud – uus põlvkond”
Jaanuar 18, 2015
Tiiu Arro “Mähkmeis elab iseloom”
Veebruar 24, 2014
Aive Herja “Eksperiment Hipsikutega”
Mai 5, 2013
Potitreening kui tagajärg
Märts 11, 2013
Minu 10. kuune piiga on samuti kasvanud peamiselt hipskutega. Ühtlasi on tegemist minu esimese lapsega. Esialgne reaktsioon oli sama- issand, need ei pea ju midagi. Aga eks selles asja mõte ongi, et neid tihedalt vahetada:) Praeguseks on laps praktiliselt mähkmevaba. Vaid öösel on ta pabermähkmega. Meie oleme rahul!
Nõustun! Minagi ostsin hulgim riidemähkmeid ning olen väga rahul selle valiku üle! Eks ööseks ja õueskäiguks peab kasutama ühekordset ning päeval rohkem mässamist, kuid see tasub rahaliselt ära ja poja pepu on ka õnnelik. Laps kilkab ja roomab ringi nii õnnelikult. Aga lausa joriseb kui ühekordsed on all!
Lugesin huviga seda artiklit. Esimese lapsega kasutasin pabermähkmeid, isegi ei mõelnud muule. Meil läks siis kõik ilma suurtemate muredeta:)! Nüüd, enne teise lapse sündi, olen järjest enam hakanud huvi tundma teistsuguste võimaluste vastu ja tuleb tunnistada, et Hipsik on minus tõelise huvi tekitanud:)!
Esimese lapsega kasutasime pabermähkmeid, praeguseks 1a8k vanune poiss KEELDUB potil istumast. Just sellepärast otsustasin oma teise lapsega, praeguseks peaaegu 2kuuse pojaga kasutada riidest mähkmeid. Riidest mähkme paneme alla ka ööseks ja õueskäies, enne ja peale iga söögikorda panen väikse ka potile, sosistan vaikselt kõrva “pisspissssss” ja laps pissib.
Peale nädalast harjutamist hakkas ta juba ise jonniga märku andma, kui pissihäda on. Seega kulub meil ööpäevas kokku max 5 mähet. 
Pabermähkmed on küll kodus olemas (saime neid katsikuteks päris mitu suurt pakki), aga alla paneme ainult siis, kui tõesti midagi muud panna pole (ehk siis emme on laisk olnud ja pole pesumasinat käima pannud).
Soovitan julgelt riidest mähkmeid kõigile lapsevanematele!
Meie pisipoiss naudib oma titepõlve viimast kuud. Hipsikuteni ei ole jõudnud, kuna olen päriskövakäpp ise õmblema, seega siis õmblesin marlimähkmed, mis on kasutuses koos villapükstega. Ta on pere kolmas laps. Teadsin et toimin nii nagu vanemate laste puhul, et pabermähkud on öiseks ja vajadusel linnaskäigu tarvis(suvel saab ka ilma hakkama, siis on ju soe ja saab edukalt marlimähkme ära vahetada). 17 aastat tagasi oli peamine põhjus selliselt toimetada mähkme kallidus, siis nüüd tegutsen ajendatult sellest, et olen teadlik tavaliste pabermähkmete kõrvalmõjudest. Kakamine toimub potti(alates 1st elukuust),peale sööki teatud aja möödudes pissime potti. Algul oli meil potina kasutusel laiem kauss, et oleks ruumi tegutseda. Uskuge kallid emmed ja issid see toimib, vajalik on järjekindlalt röömsalt tegutseda, “piss-piss” ja kindlasti kiita last. See oli kirjeldamatu rööm, kui 4-nädalane pisipõnn esimest korda kakas kaussi. Imestades, kuidas ma küll ennem nii rumal sain olla ja seda teha ei taibanud. Aitäh Mari! Lapsele oli selline tegutsemise viis väga loomulik. Vanemad lapsedki on mähkmevabad olnud kaheseks saades. Tõesti pabermähkmetega võib lapsel puhtam ja kuivem tunne olla ja ta ei pruugi näha erilist vajadust potile minna. Marlimähkmega on tunne aga kohe märg, laps annab sellest ka kohe teada ja järjepidevalt potitades ei ole see tegevus lapsele “üllatus” ja ta teeb seda meelsasti. Oluline on minu arvates just see, et potilkäimist harjutada juba väga väiksekest peale. Siis on see tavapärane tegevus, kui aga näiteks oodata, et laps saab aasta või poolteist, et siis hakkame potil käima, siis on tõenäoline, et lapsel võib tekkida protest, et “mis siis nüüd minult oodatakse” trots. Ja kindlasti rõõmus meel ja mängulisus teevad imet.
Tahan seda jagada, sest minul nüüd juba kolme lapse emmena on kindlasti veel õppida. Julgustan rõõmuga!