Koduigatsus on iidne nähtus, mida mainiti juba Homerose Odüsseias ning Vanas Testamendis. Kreeka füüsik Hippocrates uskus, et koduigatsust tekitab musta sapi üleküllus veres. 17. sajandi Šveitsi raviarst Johannes Hofer oli aga veendunud, et põhjuseks on uue keskkonna mõju inimorganismile; nimelt liigub elujõud impulssidena läbi närvikiudude, mis taasloovad kodukohaga seonduvad tunded. Tänapäeval on aga koduigatsuse põhjustest ning sellest, kuidas seda ennetada ja ravida, juba palju parem arusaam.
Koduigatsus on kannatuse vorm ja funktsionaalne hälve, mille tekitab äkiline või ootuspärane eraldumine kodust, asjadest ja harjumuspärastest isikutest (näiteks vanematest). Koduigatsust iseloomustavad tunnused on läbiv igatsus ja pidev mõtlemine igatsusobjektist või inimesest.
Koduigatsuse sümptomid on reeglina emotsionaalsed, kognitiivsed või füüsilised ning sellega võib kaasneda sügav kurbus, depressioon, häiritus, viha ning lootusetuse tunne. Väga haruldasel juhul võivad sümptomeid saata ka suitsiidsed mõtted.
Lapse lahusolek nii vanemast kui ka turvalisest ja tavapärasest keskkonnast ei ole tänapäeval enam haruldane nähtus; koduigatsust esineb näiteks lastel, kes alustavad sõimes ja lasteaias käimist või viiakse lapsehoidja hoolde. Kuna lapsed vajavad rutiini ning ei talu suures koguses muudatusi lühikese perioodi vältel, siis on lapse jaoks kergem kui neid on tavapärases elukorralduses võimalikult vähe. Samaks peaks esialgu jääma vähemalt üks kahest – keskkond või inimesed.
Olukorrad, kus lapse tavapärase keskkonna muutumine on vältimatu ning etteplaneerimatu, näiteks haigla, on lastele väga rasked. Toime tuleb tulla nii uue ümbritseva keskkonna kui ka uute inimestega.Vastupidiselt levinud arvamusele ei kao tõsine koduigatsus iseenesest paari päeva jooksul. Kuigi see võib vastata tõele leebemate juhtumite korral, muutub süvenenud ning tähelepanuta jäänud koduigatsus reeglina aja jooksul vaid hullemaks.
Kuidas aidata lapsel koduigatsusega toime tulla?
Paljud lapsevanemad on unustanud lapsepõlves kogetud koduigatsuse. Mida vanem on inimene, seda paremini suudab ta enamasti asju enda jaoks lahti mõtestada; täiskasvanu saab aru, miks ta on kodust ja lähedastest eemal ning oskab sellega leppida. Lastega on aga teine lugu: siinkohal on oluline roll just lapsevanemal, kelle töö on oma lapse eemalolekuks ettevalmistamine ja talle toeksolemine, olgugi, et ta ei pruugi enam mõista koduigatsust.
Kasutatud kirjandus:
American Academy of Pediatrics.The Classification of Child and Adolescent Mental Disorders in Primary Care: Diagnostic and Statistical Manual for Primary Care (DSM-PC) Child and Adolescent Version. Elk Grove Village, IL: American Academy of Pediatrics; 1996
Alles eile arutasime sõbrannaga, et kas tänapäeva lapsed kasvavad vatis? Mind viidi alla aastaselt sõime, varakult vanaema juurde hoida jne. Väga noorelt jäeti õhtuteks üksi koju. Vanemad kiidavad siiani, et olin tubli ja iseseisev laps. Aga vot nüüd alles, täiskasvanuna, on tekkinud hirmud- hirm pimeduse ja öö ees, võõraste kohtade ees (nt suvalisse metsa või aasale telkima ei julge minna, ilma abikaasata kodus õhtuti tunnen hirmu jne). Üksi absoluutselt ei suuda olla, hea meelega võtan lapsi kaissu magamise ajaks. Kuskile neid ööseks hoida ka ei vii, kuue aasta jooksul oleme paar ööd kodust ära olnud (sünnitusmajas) ja vanemad lapsed on jäänud vanaemaga, aga vot nii ma ei suuda, et jätaks lapse nädalaks maale vanaema juurde. Kui ükskord ise soovi avaldavad, siis palun väga. Täiesti teine äärmus siis minu lapsepõlvele.
Mina kasvasin lahutatud perekonnas. St mu ema/isa lahutasid siis, kui ma esimesse klassi läksin. Ema viis meid linna ja isa jäi maale. Kuid ükskõik kui hea meil ka linnas polnud, oli ikka armas ja hea see oma kodu maal, kus varem elasime. Käisin isal külas ja pettusin väga, kui meie hubasest ja rõõmuküllasest kodust oli saanud hallide seintega masendav koht, kuhu oli justkui kõik kurbus kinni jäänud. Mul oli kahju, sest minu kodu oli kadunud. Nüüd on mul 2 poega, üks 5a ja teine 3k. Minu vanem poeg käib tihti mu ema juures ja pigem olen mina see, kes igatseb teda koju. Kui mu ema lapse nädalaks enda juurde võttis, siis mõtlesime mehega, et puhkaks ja veedaks aega kahekesi. Lõpuks lebasime mõlemad diivanil ja küsisime iga natukese aja tagant üksteiselt : “Huvitav, mis poja teeb?” Lõpuks istusime autosse ja sõitsime ema juurde, sest meie jaoks oli parim lahendus see, kui saame olla oma lapsega ja tema omakorda vanaemaga. Minu lapse koduigatsust leevendab tema kaisunotsu ja teadmine, et alati kui mure on, siis võib mulle helistada. Laupäeval ta helistaski mulle ja palus endale järele minna (oli 2p vanaema juures olnud). KOju jõudes istus ta oma toas ja ütles mulle: “Küll on hea oma armsakeses toas olla.”
Marjon, võimalik, et see lapsepõlves “solgutamine” jättis mingigi jälje kuhugi alateadvusesse, mis tublil lapsel ja noorel ei avaldunud, vaid alles nüüd, täiskasvanueas. Ikka kirjutavad tähtsad raamatud, et imikul, beebil, lapsel on niiivõrd tähtis pakkuda turvatunnet, kaitset, et kõik on hästi ja lähedased alati ümber. See muidugi kahe otsaga, et kui oled jälle selle turvatundega harjunud, siis samamoodi täiskasvanueas vajad seda igal sammul. Inimmõistus on kummaline, paraku. Võimalik, et ka emadus on lihtsalt äratanud mingid ammu suikunud tunded. Tegelikult oleme kõik ju üksjagu hulljulged, impulsiivsed… nii kaua kuni sünnib laps. Siis seni tundunud väljakutsed saavad nimeks hoopis “ohud” ja kaunis kodusisustus pealkirja “potentsiaalsed surmarelvad”.
Ning vast iga ema mõistab, et pärast lapse sündi saab ka igatsus uue tähenduse. Vanasti ei antud inimestele sellisteks inimlikeks tunneteks lihtsalt võimalust. Vanasti meie vanemad PIDID minema kohe tööle, laps PIDI minema sõime ja vanaema juurde maale. Sa ei saanud siis valida, kas igatseda või mitte. Sel ajal tegid meie vanemad tööd, kui meie saame istuda vanemapalgaga kodus ja tunda rõõmu laste kasvamisest ja tunda rõõmu igatsemisest ja taaskohtumistest
Mu mees arvas peale Ringikuninga saate vaatamist, et äkki mind aitaks ka lähivõitluse õppimine. Meeste nägemus siis ebakindluse ravimiseks