Tiiu Arro “Mähkmeis elab iseloom”

Last ei ole mõtet raamatu järgi kasvatada. Teate miks? Sest raamat teab kõike, kuid ta ainult õpetab. Aga ema nii õpetab kui õpib. Ema õpib oma lapselt.

Mis on ühist raamatul ja ühekordsel mähkmel? Kas neil saab üldse midagi ühist olla?
Saab. Sarnasus on selles, et mõlemad võimaldavad kõrvale hiilida oma kogemuse kaudu õppimisest, ise kogemisest. Raamat räägib teiste inimeste üldistatud kogemustest, mähe kogub mitu pissi ühte pepu puhastamise kogemusse. Raamat annab võimaluse mugavalt seigelda ükskõik kui rasketel radadel, ühekordne mähe hoiab ära ebamugava märjaksolemise ja tüütu püksivahetuse.

Korduvkasutatavad mähkmed õpetavad titale ja emmele isikliku kogemuse kaudu rohkem maailmade ja suhete kohta kui ühekordsed mähkmed ja raamatud.

Vastsündinu kogemustemaailm on teistsugune kui meil. Selles on tallel veel väga vähe sündmusi, seoseid nende vahel tuleb alles luua ning iga uus kogemus on esimene omataoliste hulgas. Uued tajud, elamused ning seisundid peavad hakkama otsima oma kohta ja tähendust. Näiteks soe ja märg on hoopis teistsugune elamus kui külm ja märg. Kuiv olemine ehk ei äratagi tähelepanu, külm ja märg aga tekitab ebamugavust. Igal kogemusel on oma tundetoon, mis laseb selle liigitada näiteks meeldivaks või ebameeldivaks, soojaks või külmaks, pehmeks või kõvaks, ja millega koos leiab kogemus endale koha mälumaastikul, kus esialgu on sündmuste jäljed küll üsna hajali.

Vastsündinu hakkab järk-järgult avastama ümbrust ja ka seda, mis on tema sees. Esialgu tal ei olegi ettekujutust, et neil on vahet ja ta ei saa aru oma vajadustest. Ta keha oskab küll instinktiivselt väljendada tugevat tunnet näiteks nutu, liigutuste ja üldise oleku abil. Aga alati sõltub ta ema tähelepanelikkusest, tundlikkusest ja taibust, kes peaks suutma ära aimata, mida laps vajab. Ema võimalikult asjakohane reageerimine ja hoolitsus õpetavad ka lapsele tema vajadusi ise ära tundma.

Kui ema ja imiku vaheline suhe on piisavalt vahetu ja spontaanne, kui ema suudab reageerida spontaanselt lapse ükskõik millistele eneseväljendustele, siis on nendevaheline mõistmine ladusam.

Lähedane on tuttavlik ja oma. Kui emme on sama laine peal kui tita, on see tuttavlik ja oma, kahe peale üks. Väikseimgi muutus nende lähedases ringis on kohe vastastikku tuntav. Iga vahendaja vähendab seda vastastikust tundlikkust ja teineteise tundmist.

Ema suudab lapse tundeid mõista sügavamalt ja varjunditerohkemalt oma reaktsioonide abil ja laps saab samas rikkalikumast emotsionaalsest vastusest tunda, et ema tunneb ära tema tunde. Juba imikule on see väga oluline, et ta oleks ema silmis mõistetud ja tunnustatud. Iga abivahend või kellegi teise tarkus, mis nende kahe vahel seisab, raskendab mõistmist. Kas ei jõua märguanne ühelt teiseni või takerdub arusaamine võõrastesse mõttekäikudesse. Pissi võis juba tulla püksi, aga mähkmes ei lähegi ebamugavaks ja kedagi see ei huvita. Võtab kaua aega, enne kui lapsel on võimalik taibata, et temaga on midagi toimunud ning mida see tähendab.

Muidugi on lapsi, kes juba loomupäraselt oskavad eri viisidel nutta, ja teisi, kes ei väljenda end nii reljeefselt, nii erinevalt. Samamoodi võtavad mõned emad rohkem, mõned vähem “õhust” seda, mida laps tunneb, empaatia kaudu.

Ka emal on mõnikord omad vajadused, paha tuju või väsimus. Ka ema vajab puhkust ja aega iseendale. Pole mõtet eeldada, et ema tunded on igasuguse puhkuseta valmis iga hetk abivalmilt reageerima. Teiste abiliste hulgas tasub siis kahtlemata arvestada ka mugavate ühekordse kasutusega mähkmetega. Rõõmsa õhina ja piisava sagedusega mähkmevahetamised aitavad lapsel kergemini sarnasest kogemusest õpetlik iva välja sõeluda. Vastavalt arenguülesandele näiteks: „pissi tuli ja see on tore“, „just selline pakitsemine tähendab pissihäda“, „kui kaka on potti tehtud, on eriti vahva kutsuda isa appi pühkima“.

Emale, kes on hoolitsemise tööd südamega teinud, on esimene saavutus poti peal kindlasti suurem ja liigutavam kingitus. Tema vahetu üllatus ja elevus jõuab lapseni, kelle jaoks on see suurim kiitus ja tunnustus. Jagatud rõõm on topelt.

Mähkmete vahetamine on hästi tähtis töö. Sama tähtis kui söömine või unelaulu laulmine. Ema on see, kes loob lapse ümber kõige varasema sotsiaalse keskkonna – sellise reageeriva keskkonna, mis on nagu peegel, millest laps saab oma seisundeid uurida. Just ema tagasiside kaudu õpib laps tundma ja väljendama oma vajadusi. Iga ema reageerib ja toimib veidi isemoodi ning kõige sellega kujunebki välja iseloom.

Tiiu Arro
Laste ja täiskasvanute
psühhoanalüütiline psühhoterapeut.